Siiru-viiruline aastalõpp.

Viimase kuu ajaga on juhtunud igasugu asju,aga pole aega kirja panna ja hiljem ei tundu enam asi uudne aja huvitav.Mõned seigad lähevad aga lihtsalt meelest.Kogu aasta märgusõnaks võiks olla stress,ekstreemne ilm ja masu. Tööl oli lõpupoole tegemist aruannetega,millest üks ei tahtnud kuidagi klappima hakata.See pani mind mõtlema,et aitab sellest tööst!Ma olin nii meeletult väsinud ja tüdinud ja pidevalt pealepressivad uued nõudmised+ebakindlus tuleviku suhtes võtavad igasuguse eluisu ära.Järgmine aasta aga tundub lausa nutune töö osas olevat. Tervis on ka järjest näkku peksnud ja ka see ei lahene ilmselt iialgi,samas selleks et end kuidagi üldse töökorras hoida,peab nägema kurja vaeva ja maksma hiigelsummasid. Rihol on sõjaväes topeltkoormus olnud,mis nüüd tublisti tunda annab.Nimelt viimasel metsaretkel saadud kerge külmetus pole paari nädala jooksul hoolimata kõpitsemiset paranenud ning arenes jõulupuhkuselt naastes tõsiseks haiguseks.Nii,et nüüd on poiss lamaval režiimil ja neelab antibiootikume.Hea,et ta sai vähemalt jõulud kodus normaalselt veeta! peagi aetakse nad taas paariks nädalaks metsa õppustele ja ei usu,et nii ruttu peale põdemist see head talle teeb!Kadri on veel mõned päevad kodus ja läheb siis tagasi Tartusse.Eksamisess algab!Kodus tegeleb ta päevade viisi tuupimisega. Peale seda ei tea,millal ta jälle koju saab. Vähemalt on ta enam-vähem sel talvel terve olnud.Jõulukingiks torkasin talle ka seagripi komponendiga gripivaktsiini naha vahele. Ehk ei jaga ta siis laudas notsudele taudi laiali.Mehest pole mõtet üldse rääkidagi,see on lihtsalt nii masendav!Uued kohustused töökohal ajavad mitte ainult teda,vaid ka mind hulluks. Ja meie remont ei lõpe vist kunagi... Nüüd siis on meil uus mure juures Alfi näol.Vaene poiss on haige. Novembris kuses ta esimest korda ohjeldamatult verd.Antibiootikumidega sai asi korda,kuu aega hiljem kordus kõik taas.Nüüd selgus analüüsidest,et kuses on veri ja see ollus,millest tekivad kivid.Homme tuleb teha veel uuringuid ja siis saab ehk ka diagnoosi kinnitada. Kardetavasti ei tule sealt midagi head ja ka prognoos pole kiita.Sellest tuleb veel kõvasti südamevalu mulle ja kannatusi Alfile!Krt!Ta on ju alles 5 aastane!Miks minu koertad on alati puudega! See südamerike on niigi meid kogu aeg stressis hoidnud ja paistab,et hoopis teine haigus viib ta meilt ära.Nii nagu see oli ka mu eelmise koera puhul. kuna minul alati jopastab,siis ma ei julge mõeldagi,mis Roosi poegimisega võib veel kaasneda. Ma lihtsalt ei ela seda kõike enam üle.Ja ma ei tea,kas ma julgeks veel riskida kunagi kutsika võtmisega. Kuigi üha rohkem terendab mul silme ees üks blue merle cardigan. Aga eks unistada võib ju ikka.Elu ei peagi tore olema.Kannatustest ja õnnetustest piisab täiesti,et inimesi pidevas tegevuses hoida! Loodan siiski ,et uus aasta tuleb helgem.Vastupidisele mõtlemine oleks lihtsalt liiga õudne. Eelkõige soovin oma lähedastele ja sõpradele tervist ja raudseid närve! Soovin ka vähem stressi ja rohkem aega! Siis ehk tundub elugi helgem! Ja veel mälestan kallist kadunukest-Eesti krooni.

Kuidas olla kui ei oska enam olla?

Mida teha kui kõik su elus hakkab aeglaselt,aga vääramatult kokku varisema?Mida teha,kui enam ei taha olla,aga peab? Mis siis kui hirm rõhub üha kõvemini ja kasvab öötundidel üle paanikaks?Aga kui see on röövinud une ja väsimus võtab viimsegi jõu? Kui tundub,et tulevikku ega lootust ei ole? Siis ma ei ootagi enam neile küsimustele vastuseid,sest need võivad olla veelgi õudsemad.Siis hoiavad mind elus veel minu koerad ja kohusetunne.Oh jaa! Ärge alahinnake kohusetunnet oma kallite lähedaste osas! Sa püsid kasvõi nii et veri ninast välja,aga sa ei tee neile haiget oma allaandmise ja loobumisega.Ilmselt ongi just see salarelvaks,miks väljakannatamatutest või lootusetutest olukordadest inimesed eluga välja tulevad! Alati võidakse ka öelda,et kellelgi kusagil on veel halvem.Kindlasti ongi,aga see ei muuda minu tuju kuidagi paremaks.Ega see pole mingi jubedate situatsioonide olümpia,kus võidab see,kes kannatab surnuks!Neid on läbi aegade juba piisavalt olnud ja on ka edaspidi. Ma tahaks lihtsalt,et see kõik juba laheneks.Parem õudne lõpp kui lõputu õudus!

Preili Pirtspek.

Täna oli selle sügise vist küll kõige sandim ilm. Peale tööd sai koertele kombekad selga topitud ja pissiringile mindud. Üllatuseks oli Roosi väga häiritud niisugusest jamast seal väljas ja suvatses kiiruga suuremad hädad maja ees ära õiendada ning nõudis kategooriliselt kohe tuppa. Alfa,kes meil muidu on alati ilmafriik olnud,tahtis seekord küll pikemalt patseerida. Ilmselt muutis jope väljastoimuva katastroofi tema jaoks talutavaks. Egas midagist,Roosi läks tuppa issile pugema ja Alfa kõnniskles oma klounikostüümis lossiparki! Mina ise aga ligunesin kontideni läbi ja ega need riided õhtuseks jalutuskäiguks kuivaks saa! Kui teile tundub,et asjalood on erilti halvad,siis naeratage,sest homme on veel hullem! Loodetavasti ei saja homme pussnuge!

Shit happens!

Täna oli mingi eriline päev,kus kõik linnukesed linnas arvasid,et peaks mu täis pasandama. Kõigepealt avastasin peale tööpäeva,et mingi lendav p....e on mu jalgratta lenksu täitsa ametlikult täis lasknud.OK. Juhtub! Sõtkusin siis kaupsi korilusega tegelema (suurel hulgal sööki varuma,sest meie näljane tudeng pidi koju saabuma) ja poest väljudes sain just hakata liikuma,kui üks lendav Pasapeeter taas oma lasti minu suunas lennutas. Pihtas-põhjas! Lärakas lajatas täpselt mu paremale käeseljale.Kogu asja kurbloolisus seisnes aga selles,et taskurätikud asusid just paremas jopetaskus ja ma ei saanud neid kätte sõnnikuse käega.Täielik tase oli õngitseda vasaku käega paremast taskust salfakaid(tehke järele ja saate teada kui lihtne on).Samal ajal tuli ka ratast kuidagi püsti hoida.No lõpuks see kõik ikkagi õnnestus ka. Aga see oli tegelikult eilse loo jätkuks kõik.Eile koertega jalutades otsustas üks näpus kõlkunud sitakott lekkima kuskilt hakata ja asi lõppes sellega,et mul olid sõrmikud, dressid ja saapaninad koera elutegevuse jääke täis. Õnneks on leiutatud pesumasinad. Egas midagi! Ootame ja loodame,et homme lehm üle pea ei lenda!

Kessu lapsukesed.

24.10. algas siis Kessu teise sünnituse esimene osa. Kogu selle pika ähkimise peale saabus esimene beebi aga alles 26.10. keskööl kl.24.00.! Asjad ei läinud sel korral päris plaanipäraselt ja vaene väike emme lõpetas lõikuslaual keiserlõikega. Kogu selle vaeva tulemuseks on 4 tublit ja ilusat kutsikat. Roosikesel on nüüd õed Juuli,Maali,Friida ja vennake Taavi. Edasi tuleb emmel paraneda kiiresti ,et tulla toime pisikeste näljaste ja vigisevate järglastega. Kessu on olnud eelneva pesakonna kogemusel üks hästi asjalik ja hakkaja ema ning on aidanud ka Kelli lapsi kantseldada.Kui tal nüüd tervis jälle korda saab,küll ta ka neist pisikestest korralikud corgid kasvatab! Kolm pisikest poissi,kes aga läksid tagasi igavikumaale,on kindlasti juba oma kallite kadunud lähedaste Gigi,Pipi ja Reiska hoole all. Kuigi meie siin oleme kurvad ja igatseme kõigi nende järele,siis Vikerkaare maal on nad õnnelikud ja seal ei ole kurbust ega valu olemas. Praegu aga ootame pilte ja uudiseid väikestest tegelastest ning rõõmustame nende üle,kes on meiega!

Ohtliku relva loomine...

...ehk lugu sellest,kuidas ma esimest korda leiba tegin. Niisiis kasutasin oma vähest vaba aega,et proovida järgi ammu plaanitud leivategu.Esmaspäeval panin juuretise käima.Koguseid polnud antud,aga segasin aineid oma suva järgi.Seejuures käisin poest veel eraldi petti ostmas.Juuretises oli öeldud,et on pett ja ma ei hakanud keefiriga riskima-äkki oleks terve kupatuse sellega ära rikkunud.Kolmapäeva õhtuks oli juuretis siis idee järgi valmis ja sai segatud õpetuse järgi vesi ja pool jahust kokku.See seisis, nagu kästud oli, tänaseni.Täna õhtul sai lõpuks kogu krempel lõplikult valmis miksitud ja veel paariks tunniks järele mõtlema jäetud.Alles seejärel võis hakata mõtlema küpsetamise peale.Kui kogu see ahjukuumuse hookus-pookus ja kolm märgade kätega kokku voolitud pätsi sai plaadile mahutatud ja ahju saadud,sai hakata tulemust ootama.Küpsema pidi 1,5-2 tundi.Vahepeal tuli kasta leibu,et liiga kõva koorik ei tekiks ja ka veenõu pidi ahjus olema.Kõiki nõudeid järgides sai 1,5 tundi küpsetatud ja siis tundus kooriku järgi vaadates,et ehk on valmis.Kogu tegu sai ahjust välja võetud.Jälle tuli leibu niisutada ja rätikuga katta.Veel natuke ootamist ja siis lõikasin esimese tüki.Selleks tuli tõsist jõudu rakendada,sest koorik oli kõigist vastumeetmetest hoolimata jube kõva.Seevastu sisu oli puhta toores! Oehh! Ahi jälle huugama ja kõik jätkus... Veel pool tunnikest seda niisutamise-küpsetamise jama ning taas uuele katsele.Seekord enam lõigata ei õnnestunud. Kirvega oleks ehk saanud mõne killu kätte.See-eest oli mul omast käest võtta kolm ohtlikku viske-või löögirelva.Kui sellisega piki pead saad,siis on kellad!Kui arvestada nende saaduste kõvadust oleks nad võinud võistelda kõige eeskujulikemate telliskividega,kui vaid nende ebakorrektne kuju poleks seganud. Ma arvan,et panen nad kuskile ohutusse kohta hoiule,et nad kurjade inimeste kätte külmrelvaks ei satuks ja remondi edenedes saab neid kasutada naelte seina löömisel või mõne vaheseina mahalõhkumisel näiteks. Kuna tegu on siiski ohtlike esemetega,siis ärge seda kodus järele tehke! Ma luban,et ma ka enam ei tee!

Pildid ka!

Kuna unustasin pildid lisada,proovin seda teha nüüd. Ühel pildil on Kessu 62.tiinusepäeval oma suurt kõhtu demonstreerimas(koerte tiinus kestab keskmiselt 63.päeva) ja teisel pildil kõige vanem corgi Gigi kõige noorema corgi Triinuga.Triinuke on seltskonnas ainuke welsh corgi cardigan,kõik teised on welsh corgi pembroked.

Vanad ja noored corgid.

Käisime 23.10.10. Astridi juures Eesti esimese ja kõige vanema corgiproua Gigi sünnipäeval. Vanake sai 17.aastaseks.Vat see on alles saavutus! Mutike oli oma pesas ja ringi ei tatsanud,aga oli ärkvel ja sai aru küll,et ümberringi käib suur sagimine. Ta oli väga armas oma igivana ja muheda olemisega! Mulle tundubki,et mida kauem on meie koerad meiega elu jaganud,seda kallimaks nad meile saavad. 25.10.10. saabus aga teade,et vana Gigi on lahkunud vikerkaaremaale. Eks tema vanuses oli seda ka iga hetk võinud oodata,aga ikkagi tundub see ootamatu,liiga vara ja nii ebaõiglane. Sügav kurbusetunne valdab sellisel puhul ja mõistusega võtmine ei aita midagi.Aeg aitab ja loomulikult ka teised koerad,kes vajavad tähelepanu iga päev ning pakuvad vastu armastust ja rõõmu sajakordselt.Samal ajal kui väärikas vanadaam lahkus igavikku,hakkasid ilma tulema aga juba uued tillukesed corgilapsed.Kessul (Roosi emme) algas sünnitus. Kuna praeguseks pole protsess veel päris lõpuni jõudnud,ootame uudiseid ja hoiame Kessule kõvasti pöidlaid! Ma väga väga loodan,et kõik läheb hästi nii emmel kui lastel!

Mis pihta,see õpetuseks!

Lubasin endale,et kui selgus lõpuks käes on,siis jagan oma üleelamisi ka blogis.Nüüd siis on see käes. Lugu sellest,kuidas 10-15min.hooletust võib su elu lõplikult segi lüüa. Roosi jooksuka oli mul Riina üheainsa päeva külas.Tuli ta Inglismaalt ja nädala sees,ehk siis tööpäeval.Tormasin töölt koju ja võtsin külalise vastu.Seejärel tuli käia koertega jalutamas(need olid terve päeva eraldi tubades kinni olnud) ja kiirelt süüa teha.Roosil oli siis 17-nes jooksuka päev.Asi polnud enam väga pöörane ja õuest tulles lendasin kohe kööki,et ruttu pizza katta ja ahju saata.See 10-15 minutit jäid koerad lahtiselt ja alguses ka tuterdasid seal köögis jalus.Mingil hetkel märkasin aga,et koeri pole.Tormasin vaatama siis,kus nad on ja mida teevad.Olid nad meie voodis ja Roosi oli jube süüdlasliku näoga igatahes.Mul tekkis kohe halb eelaimus.Ise rehkendasin,et nii äpu tegelase nagu Alfi puhul ehk ei õnnestunud selle aja sees midagi teha(Alf lähened emastele koertele külje pealt ja peale ei hüppa).Ikkagi jäi kahtlus hinge.Ega nii varakult midagi teha ei saa ja koos ma neid tegelikult ka ei tabanud,nii ei hakanud ma ka paanitsema ega teistele seda rääkima.Nüüd siis sai sellest õhtust 3 nädalat ja viisin tüdruku(Roosi siis) ultrahelisse. Tulemus oli üpris ootuspäraselt negatiivne.Alfa oligi just nii äpu,kui ma lootsin!Mul kukkus mitte kivi,vaid terve mägi hinge pealt maha. Ja ära iial ütle iial,et sinuga selliseid asju mitte kunagi ei juhtu! Inimesed on kõigest surelikud ja eksivad ikka.Iseasi,kas sellest ka midagi õpitakse! Kui oleks käivitunud must stsenaarium ja Roosi oleks olnud pihtas-põhjas,oleks see tähendanud katastroofi ja minu tulevikuplaanid oleksid igaveseks peldikust alla lastud.Ja süüdistada poleks kedagi,peale iseenda. Nii,et edasises elus on see õppetund mul kogu aeg meeles ja rumalaid apsakaid sel alal püüan vältida!

04.10. on ülemaailmne loomade päev!

Oma väikese looma Roosi mehelepanekuks käivad juba ettevalmistused.Olen ennast ületanud ja saanud maha kirjaga Soome tulevase peigmehe omanikule ning sealt vastusegi saanud.Küll on imelik see,et saan soome keelsest tekstist täiesti rahuldavalt aru,aga ise kirjutada/rääkida ikkagi ei suuda.Kirjutamine käis siis sõnaraamatu abiga ja võttis üksjagu aega. Nüüd siis vastus käes ja tuleb uuesti see kirjutamise töö ette võtta. Koerandus aga on üks väga hariv ja arendav tegevus! Lisaks sellele,mis ma olen saanud teada corgidest,koeramisest,aretusest,näitustest ja muust sellega seonduvast,olen nüüd ka keelte koha pealt pidanud end täiendama.Hindamatu väärtusega kogu selle hobi juures on aga need inimesed,kellega mul on au olnud suhelda ja kes on õpetanud ja toetanud mind alati. Kuidas ma küll jõuaksin neid ära tänada?!
Niisiis soovime kõigile head loomade päeva ja hoidke oma kullakesi hoolega! Nad on seda täiega väärt!
Lisaks sellele kulub alati argipäeva ära väike naer.Selleks puhuks leidsin täna vanades stendile mõeldud materjalides laheda killu.
Pärast tunniajalist hamba tõmbamist lõi hambaarst käega ja ütles "las vedur tõmbab su hammast,mina ei saa kätte!"
Nädala pärast arst kohtas õnnetut patsienti,kelle suus polnud ühtegi hammast.
"Doktor,ma tegin,nagu te ütlesite.Sidusin selle hamba rongi viimase vaguni külge!"
"Noh,ja mis siis juhtus?"
"Kolm vagunit tuli rööbastelt maha!"
"Aga hambad?"
"Jaamaülem lõi sisse!"

Ongi aeg lõpetada! meie pahur vanurist küülik nõuab süüa ja corgid tahavad välja. Ja homme tuleb Riina külla! Õunakook on juba valmis ning homme ehitan ka ühe pizza.Seentega!

nõme uni

Nüüd ma tean,mida tähendas see unenägu,kus mul kõrv sügeles ja ma siis natuke sõrmega sudisin teda ja siis hakkas mõlemast kõrvast umbselt verd lippama.Võeh! See oli isegi unes rõve! Tähendab selline uni aga seda,et järgmisel päeval saad mingi alusetu verbaalse rünnaku ohvriks. Just nagu jubedast unenäost veel vähe oleks olnud! Lisan tujutõstmiseks mõned ilusadja huvitavad leiud sügisesest loodusest. Praegu tuleb kogu aeg käia väljas silmad lahti ja fotokas kaenlas,nii palju on veel põnevat väljas leida!

Otsa sai.

See väga eriline suvi on nüüdseks möödanik.Hetkel on isegi raske uskuda,et nii palav oli.Nüüd võiks küll veidi kraade juurde keerata,aga kus sa saad!Vihma sajab väikeste vahedega juba terve igaviku ja ilmateade lubab terveks igavikuks samasugust saasta edasi.Vahepeal on palju vett merre voolanud ja mina ei suuda end kuidagi kokku võtta ja midagi kirja panna.Kõige rohkem on meeles märgusõnadena pulmad ja matused.Pulmad olid lahedad ja õnneks Kadri on ka neist oma blogis kirjutanud,surm puudutas valusasti just Kadri hinge ja meiegi saime tunda kui ebaõiglane ja raske on ühe noore inimese surm. Uskumatu,et vanemad midagi niisugust suudavad üle elada ja eluga edasi minna.Aga nad lähevad,sest peavad. Meie linna ja eriti meie maja elanikel on väikest viisi elevust toonud aga filmivõtted.Sarja "Pilvede all" filmitakse paljuski Haapsalus ning peaosaliste kodukandi võtted tehakse meie maja õuel.Praegugi vaene võttegrupp,lapsed sealhulgas, ligunevad paduvihmas ja ei saa kuidagi filmima hakata.Täna toimub midagi eriti põnevat,sest kohale on toodud ka reanimobiil.Paistab,et sarjas tuleb veel põnevaid kohti küllaga! Nüüd aga hakkan lõpetama,sest Riho peab olema kl.20.00. tagasi väeosas.Nädal puhkust läks lennates mööda ja meil jääb kodu jälle tühjaks. Järgmise korrani! Kui aega saan,siis kriban jälle ja ehk pistan mõne pildi ka juurde!

Põrgu eeskoda.

No küll on alles nüüd palavaks läinud! Meil on Haapsalus termomeeter varjus näidanud max 33,1 kraadi.Vaene Riho vehib sõjaväes täisvormis sellise ilmaga kõva trenni teha! Lihtsalt niisamagi on raske olla ja vahepeal käib pea ringi nagu oleks kerge kilk peas.Isegi öösel ei lähe jahedamaks kuigi meil on kõik aknad ja rõduuks lahti.Koerad taluvad kuumust veel halvemini kui meie.Neile tuleb mitu korda päevas jahedatdušši teha ja õhtul hiljem ujuma viia.Roosi on eriti "hapuks "läinud-hingeldab kiiresti ja ei lähe paremaks ka veega jahutades.Vahepeal tundub ta suht tohm olevat.Imelik on see,et nad joovad suht vähe selle kuumaga.Kuna Roosi puhul kahtlustan väikest vedelikupuudust,siis annan talle juua segu 1/3 mahlast ja 2/3 mineraalveest.Seda ta joob isuga ja alles selle joomise järel lõpeb see jube hingeldamine taas normaalseks.Iga öö olen passinud ta hingamist ja kui asi läheb hulluks toon talle külma "koksi",joodan kõvesti ning siis saame jälle natuke magada.Huvitav,et väidetava südamerikkega Alf saab palju paremini kuumaga hakkama ning ei tunne end kuidagi halvasti.Muidugi pole nad kumbki nii aktiivsed päevasel ajal ning seetõttu jäävadki õhtused jalutuskäigud lausa kl.00-00.30.ajale öösel.Veel on valge ja veidi jahedam kui päeval. Veidi pabistan,kuidas koerad järgnevad kolm päeva näitustel vastu peavad.Lubatakse sama kuuma ilma jätkumist.Loodame,et vahepeal tuleb vihma või läheb natukesekski pilve.Egas midagi,homme saame teada! Ah jaa! Kõige vahvam on see,et autol on konditsioneer omadega õhtal ja seal visiseb ainult pisut jahedamat õhku. Aru ma'i saa,kuidas inimesed seal lõunapoolsetes maades elavad,kui seal pidevalt selline saun on!Ja muide,meil algab suures toas remont! Päev enne sõjaväkke minekut aitas Riho meil sektsioonkappi lammutada.Malle assisteeris ka juures.

Puhkus!!!

See on lausa uskumatu,aga ma suutsin selle ära oodata! Viimane lõpp oli juba selline ninast-veri-välja rabelemine.Väsimus oli kogu selle aja märksõna ja valu tema parim sõber.Osakonnas rabelemine ei meeldinud mu seljale raasugi ja ka unehäired ja pidev magamatus väänasid käsa nagu jaksasid.Aga ega umbrohi ei hävine! Vahepeal on niipalju igasugu asju juhtunud,aga mina lihtsalt ei olnud suuteline mitte midagi talletama inimkonna jaoks oma blogisse. Viimase aja kõige kuumemad uudised on,et Riho läks 06.07.10.sõjaväkke ja seal on karm elu! Kadril on mitte oluliselt vähem karm elu Tartu kandis praktikal,aga ta on üks kange ja hakkaja tibi ning saab suurepäraselt hakkama selles troopikas. Vähemalt midagi on mul elus õigesti juhtunud minema ja need on minu lapsed. Nad on võrratud ja ma igatsen nende järele! Eile me tulime Isa suvilast hilinenud jaanipäeva tähistamiselt.Aino koos Halleriga ka olid kohal ja pidu oli väga lustiline! õhtu edenedes aga hakkas sadama ja kogu krempel (v.a. lõke) koliti kuuri ning pidu jätkus seal hiliste tundideni.Edasi polnud enam üldse lõbus,sest sääsed ründasi öö läbi hordidena ning täna me tegeleme pidevalt kublaste sügamisega. Aru ma'i saa,mida need linnud röögivad seal väljas kogu aeg,söögu parem neid vereimejaid! lisaks sellele sain ma nii koerte kui enda küljest kätte kena puukide perekonna. Eks edaspidi paistab,mis põnevaid taude nad jõudsid meile jagada. Borrelioosiga olen juba varasemast tuttav ja omal nahal läbi teinud. Nädala lõpus lähem vaatama sõdurpoiss Rihot ja viime talle mõned hädatarvilikud hügieenitarbed ning VEEKINDLA KÄEKELLA. Miks seda varem ei saadud teada anda,et selline asi vältimatult vajalik on,aru ma'i saa. Seal enamusel poistel sama jama-kella pole.Nojah,seal ju käib elu minutilise täpsusega ja ilma kellata ju seda minutit ei tea!Igastahes on kell nüüd olemas. Kui vahepeal kuumus meid ära ei grilli,saab ehk kunagi jälle uudiseid siit lugeda!

Eurovisioon

eile õhtul koondusid massid paljudes maades teleka ette jälgima järjekordset üleilmset (euroopaks ei käändu keel mõningaid maid kuidagi nimetama) kultuurilaksu saama. Eesti oli küll juba alguses sellest seltskonnast välja pudenenud ja mina olin üllatunud,et see üldse üritama pääses. Üllatavalt mitu täitsa head lugu oli ülejäänud traditsiooniliste eurolugude seas ja võitja oli ka minu lemmikute seas.Omaloodud edetabeliga ma eriti puusse ei pannudki,kõik need lood said tõesti esimese viie hulka,mööda sai pandud võitja osas.See polnud minu lemmik,aga lihtsalt nii euro kui olla saab(Armeenia laul). Muidugi on erinevatel generatsioonidel totaalselt erinev arvamus hea eurolaulu osas.Papsiga vesteldes läksid meie arvamused täiesti lahku.tema oli vaimustuses ikka neist vanemat tüüpi klassikalistest eurolugudest,mulle meeldisid just uuemad tuuled ja natuke tantsulisemad asjad.Melanhoolsetest ulumislauludest meeldis vist ainult Venemaa laul.
Nii ja nüüd siis järg eelmisele blogimisele! Väike ajugümnastika teeb ainult head! Mis on BAKTER? BAKTER on käsitööliste ateljee,mis asub ühes hoones koos kõigi selle tegevuseks vajalike abivahenditega ning mille toodang on väiksem.
VIIRUS on veel väiksem kui bakter.Viirused on ainult rakusisesed parasiidid.
PRIOONID on viirustest veel lihtsamad,neil ei ole kesta ega nukleiinhapet.Prioonid põhjustavad ALATI surmavaid haigusi,mis ründavad kesknärvisüsteemi(näit.hullu lehma tõbi,lammaste skreip,Creuzfeldt-Jakobi tõbi inimesel). Nii,et väike vaenlane on tihti hullem kui suur ja silmaganähtav!

Piltlikult puust ja punaseks.

Lugesin jälle ühte tarka,keerulist ja masendavat raamatut.Päris tükk aega võttis.Peale seda tunnen end lausa kurjategijana ja ei teeks elus enam kellelegi ühtegi vaktsiini.Vähemalt alla 2 aastastele keelaks küll ära ja peale seda ikka ei teeks.Inimene õpib kogu elu,aga käitub ikka edasi nagu loll!
Panen siis mõne leebama ja vähemkarmi jupi sellest raamatust siia ka.Raamatu kirjutas bioloogiaproffessor Michael Georget ja raamat oli "Vaktsineerimine.Varjatud tõde." Ise arvan,et tõde on kuskil vahepeal ja ärge käige minu sõnade vaid tegude järgi(ehk siis vaktsineerige edasi)!
Mis on rakk? Piltlikult siis on RAKK aiaga ehk rakumembraaniga piiratud tööstusettevõte,mis koosneb arendusosakonnast,kus hoitakse tootmisplaane(rakutuum ja selle DNA), ja mitmetest kõrvalhoonetest(organellid),mille hulgas on ehitustöökoda(endoplasmaatiline retiikulum koos oma ribosoomidega,mis seaovad aminohappeid üksteise järele valkudeks),toodete pakendamise ja ladustamise koht(Golgi aparaat) ja energiatootmisjaam,et kogu kompleks töötaks(mitokondrid). Oeh! Sain selle pika joru kirja! Kui end kogun,siis ehk panen kunagi kirja samas vaimus,mis on BAKTER ja VIIRUS. Vaesed koerad saavad meil nii põhjendamatult tihti ja palju erinevaid vaktsiine,et pole ime,kui enamus koeri sureb vähki või muudesse haigustesse. Jõudsin enda jaoks järjekordselt ammuteada tulemuseni:mida vähem tead,seda rahulikumalt magad!

Õnneseened!

Niisiis,olen ma veendunud,et me oleme siin kõik tõelised õnneseened! Just naised-tüdrukud.Kui ei usu,soovitan soojalt lugeda raamatut "Kord olin ma printsess".Oma elust kirjutas selle Jacqueline Pascarl. Väga suures masenduses olles ei soovita siiski selle lugemist alustada,sest tegu on väga jõhkra kirjutisega.Paljudes maades on endiselt täielik meeste võim ja naisena sündimine tähendab tõelist õnnetust. Siiski on see naine suutnud hoolimata kõigist üleelamistest (temalt röövitud lapsed,keda ta ei saanudki kunagi tagasi) selle loo kirja panna ja maailmas raskes olukorras elavate laste heaks suure töö teha. Rohkem saab temast lugeda veel www.jacquelinepascarl.com .Tema käe all valmis ka dokfilm "Tühjad käed-murtud südamed"("Empty Arms-Broken Hearts"). Ma ei usu,et see film Eestis kuskil olemas on,aga ehk kuskil netiavarustes leiaks.Ise ei ole otsinud,sest minu inglise keele oskus on liiga kehv,et seda originaalkeeles vaadata. Ja loomulikult oleme me õnneseened edasi! Reedel saime kokku Astridi sünnal ja oli üks väga mõnus ja lõõgastav istumine heade sõprade seltsis.Isegi seltskonna ainus meesisend Lembit lasi oma pinged korraks lahti ja tundis end igati hästi. Vahel on niisugune aja mahavõtmine hädavajalik,et edasi jaksata. Suured tänud ilusate hetkede eest teile kõigile!

Palju ongi palju!

Sel aastal on kõike kuidagi palju:palju külma,palju lund,palju äikesevihma ja palju sooja(kevade kohta).Täna siis juba on meil siin +27,5 kraadi.Tööl olla oli sulaselge piin.Lastel oli koolis tore päev,sest kogu tegevus oli viidud välja.Käidi nii rabas kui metsas.Mina passisin enne ühes ja pärast teises koolis tööl. Aga see-eest peale tööd käisin koertega Paralepa Lasterannas möllamas.Koerad nautisid tõeliselt ujumist.Vesi on madalamal juba soe ja jalgupidi olin isegi seal paterdamas.Kaldal lõõskas kuumus nagu ahjus ja lihtsalt niisama jalutamiseks pidi kangelane olema.Enne koduteele asumist tegin koerad üleni täiesti märjaks,et nad kuumrabandust oma kasukas ei saaks.kodus sai kumbki ka sügavkülmast ühe mõnusa külmunud räime jäätise asemel.Nämm!Ise jahutasin end dušši all jaheda veega.Veest veel nii palju,et meie maja uued üürilised-naabrid said millegi kummalisega hakkama.Ma ei tea,mis nas seal korteris torude kallal sudisid,aga terve see püstik uputas pärast ja kahjud pidid olema kolossaalsed.Alumistel naabritel on mitte üks ruum vaid üle korteri läbi lagede vesi toas ja üks kurtis,et hetkel voolab toas juba riidekappi paneelide vahelt.kõigil neil on lähiajal korterites remont tehtud ja nüüd on see kõik vastu taevast.Lisaks sellele pandi õnnetuse peatamiseks majas vesi ruttu kinni.Sellise kuumusega on see hirmus jama,wc-s käimisest ei tasu sellisel juhul unistadagi! Õnneks saadi asi kontrolli alla ja vesi on nüüd olemas.selle asjaloo peale ma mõtlesin,kuidas inimesed elavad soojades maades ilma elemntaarse vee ja kanalisatsioonita.Ja niisuguseid maid koos väga vaese elanikkonnaga jagub ohtrasti! Näib,et inimene harjub tõesti kõigega(kui ta enne hulluks ei lähe või taudidesse ei sure). Selle ekstreemsete tingimuste ja inimlikkuse ja hulluksminemise kohta kunagi hiljem.Hetkel mul pooleli üks väga uskumatu ja hirmutav dokumentaaljutustus. Vahel on kasulik selliseid asju lugeda,et aduda,kui õnnelik on meil elu siin halva suusailmaga maal. Jätkuvat päikest!

Häda häda otsa...

Natuke siis ka viimasest nädalavahetusest.Et ilm oli suvine,tekkis uitmõte minna Valgeranda ja Pärnusse jalutama.Koerad ja Kadri autosse ja läksime! Kolasime rannas,pildistasime ja tundsime elust mõnu.Tagasi auto juurde minnes,avastas Lembit,et auto võti on kadunud. Ja oligi KADUNUD! Olime pika maa rannas läbi uidanud ja ka puhkepausi ajal liival istunud,lisaks käis ka teisi inimesi seal.Tormasime siis randa läbi kammima,käisime kogu selle pika maa edasi-tagasi läbi,aga ei mingeid jälgi võtmest! Tagasi algusesse jõudnud tuli siis päästev mõte helistada Haapsallu Reijole,kes tõi Fortumist varuvõtme ja kihutas sellega Valgeranda.Mina ja Kadri istusime metsatuka varjus ja ootasime.koerad olid samuti täitsa läbi.Tuul oli tõusnud ja mere poolt lähenes tume pilv mürina saatel.Lembit tuustis ikka veel randa läbi.Ka joped ja Lembitu mobla olid autos.Koerad igatsesid vett.Merevesi ei olnud nende janu leevendanud.Tõelised mere(ranna)hädalised!Jube mõeldagi,kui Reijo poleks saanud tulla või varuvõtit ei oleks saanud...Hoolimata ähvardavast pilvest otsustasime siiski Pärnusse sööma minna.Päev oli pikk ja olime üksjagu näljased ning väsinud.Söömisega saime enne vihma hakkama,aga enne kui liikuma sealt saime,tabas meid tõeline äikesevihmavaling.Passisime siis katusealuses kuni asi veidi rahunes ja siis panime autode poole ajama.Märjaks saime küll,aga õnneks oli vihm soe. Koju jõudes viisin koerad veel korra välja ja maja taga olles hakkas sabistama jälle vette kaela.Järsku kuulsin nagu liiguks meie poole suure kohinaga tihe sein.Padukas lähenes sekunditega! Koerad taipasid hoobilt,mis toimub ja me kõik punusime trepika suunas.Jõudsime täpselt vihmaga ühel ajal! Koerad sel õhtul enam välja igastahes ei küsinud.Ega ma poleks viitsinud minna ka. Nädalavahetust parandas kodune filmiõhtu "Avatari"seltsis. Ilus ja jõhkralt aus film. Väikestele lastele ma seda ei näitaks.

See on minu pelmeenitaoline käsi 3 päeval peale metsalise rünnakut.
Ja samas ka minu lõplikult läbi komposteeritud ja juba mädanev kõrv. Täna hommikul sain teada tapja-kassi järgmisest ohvrist.Naabermajas andis kaastundlik inimene sellele hullule süüa ja kui see käeulatusse sai,lõi hambad ja küüned nagu ikka,kätte,mis toitis. Mõte liigub selles suunas,et varjukast loomapüüdjad kutsuda siinsed kassikolooniat hävitama (enne kui keegi surma saab).

Inimene õpib kogu elu

Niisiis,eile oli meil väga sündmusterohke päev.Käisime Tallinnas ja käimisi oli jälle ühe päeva kohta liiga palju.Lisaks sellele on ilm nii külm,et väljas olla ei taha kohe sugugi.Hea oli,et saime pikalt reisilt tulnud Roosikese tagasi.Hiljem oli kokku lepitud kogunemine surnuaeda Lembitu õdedega ja sinna me jäime pisut hiljaks.Pärast sai Extras koos söödud ja lobisetud kõigiga,aga kuna programm oli tihe,siis liikusime edasi minu ema juurde. ega sealgi kaua istuda saanud,kell oli palju ja ööseks tahtsime koju jõuda.oleks pidanud ikkagi sinna jääma arvestades edasist.Algan eelinfoga.Nädal tagasi kadus alumiste naabrite tubane kass läbi avatud rõduukse kus kurat.Terve nädala polnud keegi teda näinud.Poisid olid muidugi mures ja palusid,et kui näen seda rajakat,annaksin teada.Jõudsime eile hilja koju ja läksin üsna öösel veel koeri pissitama.Nägin seda kassi maja jures puu otsas ja mõtlesin,et aitan ta koju.Poisid oli ära,aga mingid sõbrad tulid autoga ja võtsid nende juurest mingit staffi kaasa pidupidamiseks.Palusin,etnad aitaks meelitada kassi alla ja viia koju. Kutsumise peale hakkaski kass mööda oksa alla tulema ja kui ta täpselt mu pea kohal oli,võtsin tal turjast,et ta mulle kaela ei tuleks.Sellest hetkest ei saanud ma täpselt aru,mis lahti läks.Järsku kukkus see hull metsaline vehkima nagu veski küünte ja hammastega.Läks mingi moment enne kui taipasin ta lahti lasta.Selleks hetkeks jooksin verd nagu seatapul.kõrv oli 1 cm piki kõrvalesta sügavalt katki nagu ziletiga lõigatud ja vasaka käsi oli sügavaid haavu täis.Praktiliselt kohe läks käsi ka paksult paiste.Siga (kass) hammustas veresoonde kahest kohast!Verd lippas veel hulk aega,jope oli kõrvast tulnud verest märg ja läks täna pessu.Ise lõpetasin traumapunktis.Ega nad suurt midagi ei teinud.Teetanuse süsti suutsin ikka välja pinnida neilt ja loo ametlikult fikseerida.Muret tegi see,et me ei teadnud kas kass on vaktsineeritud marutaudi vastu.Küsida polnud kelleltki(mobla nr.ei olnud ju).Kästi järgmiseks päevaks välja uurida.Uurisin ja selgus,et ei olnudki seda tõbrast keegi kunagi vaktsinerinud!Nii,et kuna mulle marutaudi vaktsineerimist ikkagi ei tehtud,siis elan edaspidi mõnda aega hirmu all,et võin saada surmatõve.Terve öö ja tänase päeva on käsi lõhkunud valutada nagu hull.Magasin pool päeva,sest ühtegi pidi lihtsalt olla ei saanud.Halb on see,et nüüd õhtuks on tekkinud põletik(mida oligi arvata).oleks pidanud kohe alustama antibiootikumikuuri,aga ka retsepti nad ei raatsinud kirjutada.Eks homseks on näha,kuidas asjad edenevad.Ühe käega on jube jama siin trükkida ja vigu tuleb ka palju.Võib olla tuleb jälle natuke vahet pidada enne järgmist sissekannet. Riho käis nädalavahetusel Hiiumaal.oma tegemistest valgustab ta kõiki ehk kunagi enda blogis.Õhtul jõudis koju ja tõi mulle roosi ja kommikarbi.Nii armas! Suur üllatus oli,et ka Merli tuli Tallinast õhtul ja tõi kimbu valgeid tulpe! Super! See teeb südame nii soojaks! Aitäh teile,kullakesed!

Täna ongi SEE päev.

Just täna otsustasin ma asuda ebavõrdsesse võitlusse tänapäevase internetiblogiga ja mõningase kõrvalise abiga sain temast jagu. Muidu ma ju poleks praegu siin seda teksti toksimas. Lugedes teisi blogisid,arvan,et nii palju põnevaid asju minu elus ei juhtu,aga vahel tuleb ette ka helgemaid hetki. Oh,Pipi tuli! Jätkan teine homme tarka juttu!