Kuidas olla kui ei oska enam olla?

Mida teha kui kõik su elus hakkab aeglaselt,aga vääramatult kokku varisema?Mida teha,kui enam ei taha olla,aga peab? Mis siis kui hirm rõhub üha kõvemini ja kasvab öötundidel üle paanikaks?Aga kui see on röövinud une ja väsimus võtab viimsegi jõu? Kui tundub,et tulevikku ega lootust ei ole? Siis ma ei ootagi enam neile küsimustele vastuseid,sest need võivad olla veelgi õudsemad.Siis hoiavad mind elus veel minu koerad ja kohusetunne.Oh jaa! Ärge alahinnake kohusetunnet oma kallite lähedaste osas! Sa püsid kasvõi nii et veri ninast välja,aga sa ei tee neile haiget oma allaandmise ja loobumisega.Ilmselt ongi just see salarelvaks,miks väljakannatamatutest või lootusetutest olukordadest inimesed eluga välja tulevad! Alati võidakse ka öelda,et kellelgi kusagil on veel halvem.Kindlasti ongi,aga see ei muuda minu tuju kuidagi paremaks.Ega see pole mingi jubedate situatsioonide olümpia,kus võidab see,kes kannatab surnuks!Neid on läbi aegade juba piisavalt olnud ja on ka edaspidi. Ma tahaks lihtsalt,et see kõik juba laheneks.Parem õudne lõpp kui lõputu õudus!