Häda häda otsa...

Natuke siis ka viimasest nädalavahetusest.Et ilm oli suvine,tekkis uitmõte minna Valgeranda ja Pärnusse jalutama.Koerad ja Kadri autosse ja läksime! Kolasime rannas,pildistasime ja tundsime elust mõnu.Tagasi auto juurde minnes,avastas Lembit,et auto võti on kadunud. Ja oligi KADUNUD! Olime pika maa rannas läbi uidanud ja ka puhkepausi ajal liival istunud,lisaks käis ka teisi inimesi seal.Tormasime siis randa läbi kammima,käisime kogu selle pika maa edasi-tagasi läbi,aga ei mingeid jälgi võtmest! Tagasi algusesse jõudnud tuli siis päästev mõte helistada Haapsallu Reijole,kes tõi Fortumist varuvõtme ja kihutas sellega Valgeranda.Mina ja Kadri istusime metsatuka varjus ja ootasime.koerad olid samuti täitsa läbi.Tuul oli tõusnud ja mere poolt lähenes tume pilv mürina saatel.Lembit tuustis ikka veel randa läbi.Ka joped ja Lembitu mobla olid autos.Koerad igatsesid vett.Merevesi ei olnud nende janu leevendanud.Tõelised mere(ranna)hädalised!Jube mõeldagi,kui Reijo poleks saanud tulla või varuvõtit ei oleks saanud...Hoolimata ähvardavast pilvest otsustasime siiski Pärnusse sööma minna.Päev oli pikk ja olime üksjagu näljased ning väsinud.Söömisega saime enne vihma hakkama,aga enne kui liikuma sealt saime,tabas meid tõeline äikesevihmavaling.Passisime siis katusealuses kuni asi veidi rahunes ja siis panime autode poole ajama.Märjaks saime küll,aga õnneks oli vihm soe. Koju jõudes viisin koerad veel korra välja ja maja taga olles hakkas sabistama jälle vette kaela.Järsku kuulsin nagu liiguks meie poole suure kohinaga tihe sein.Padukas lähenes sekunditega! Koerad taipasid hoobilt,mis toimub ja me kõik punusime trepika suunas.Jõudsime täpselt vihmaga ühel ajal! Koerad sel õhtul enam välja igastahes ei küsinud.Ega ma poleks viitsinud minna ka. Nädalavahetust parandas kodune filmiõhtu "Avatari"seltsis. Ilus ja jõhkralt aus film. Väikestele lastele ma seda ei näitaks.