Mis pihta,see õpetuseks!

Lubasin endale,et kui selgus lõpuks käes on,siis jagan oma üleelamisi ka blogis.Nüüd siis on see käes. Lugu sellest,kuidas 10-15min.hooletust võib su elu lõplikult segi lüüa. Roosi jooksuka oli mul Riina üheainsa päeva külas.Tuli ta Inglismaalt ja nädala sees,ehk siis tööpäeval.Tormasin töölt koju ja võtsin külalise vastu.Seejärel tuli käia koertega jalutamas(need olid terve päeva eraldi tubades kinni olnud) ja kiirelt süüa teha.Roosil oli siis 17-nes jooksuka päev.Asi polnud enam väga pöörane ja õuest tulles lendasin kohe kööki,et ruttu pizza katta ja ahju saata.See 10-15 minutit jäid koerad lahtiselt ja alguses ka tuterdasid seal köögis jalus.Mingil hetkel märkasin aga,et koeri pole.Tormasin vaatama siis,kus nad on ja mida teevad.Olid nad meie voodis ja Roosi oli jube süüdlasliku näoga igatahes.Mul tekkis kohe halb eelaimus.Ise rehkendasin,et nii äpu tegelase nagu Alfi puhul ehk ei õnnestunud selle aja sees midagi teha(Alf lähened emastele koertele külje pealt ja peale ei hüppa).Ikkagi jäi kahtlus hinge.Ega nii varakult midagi teha ei saa ja koos ma neid tegelikult ka ei tabanud,nii ei hakanud ma ka paanitsema ega teistele seda rääkima.Nüüd siis sai sellest õhtust 3 nädalat ja viisin tüdruku(Roosi siis) ultrahelisse. Tulemus oli üpris ootuspäraselt negatiivne.Alfa oligi just nii äpu,kui ma lootsin!Mul kukkus mitte kivi,vaid terve mägi hinge pealt maha. Ja ära iial ütle iial,et sinuga selliseid asju mitte kunagi ei juhtu! Inimesed on kõigest surelikud ja eksivad ikka.Iseasi,kas sellest ka midagi õpitakse! Kui oleks käivitunud must stsenaarium ja Roosi oleks olnud pihtas-põhjas,oleks see tähendanud katastroofi ja minu tulevikuplaanid oleksid igaveseks peldikust alla lastud.Ja süüdistada poleks kedagi,peale iseenda. Nii,et edasises elus on see õppetund mul kogu aeg meeles ja rumalaid apsakaid sel alal püüan vältida!