Kessu lapsukesed.

24.10. algas siis Kessu teise sünnituse esimene osa. Kogu selle pika ähkimise peale saabus esimene beebi aga alles 26.10. keskööl kl.24.00.! Asjad ei läinud sel korral päris plaanipäraselt ja vaene väike emme lõpetas lõikuslaual keiserlõikega. Kogu selle vaeva tulemuseks on 4 tublit ja ilusat kutsikat. Roosikesel on nüüd õed Juuli,Maali,Friida ja vennake Taavi. Edasi tuleb emmel paraneda kiiresti ,et tulla toime pisikeste näljaste ja vigisevate järglastega. Kessu on olnud eelneva pesakonna kogemusel üks hästi asjalik ja hakkaja ema ning on aidanud ka Kelli lapsi kantseldada.Kui tal nüüd tervis jälle korda saab,küll ta ka neist pisikestest korralikud corgid kasvatab! Kolm pisikest poissi,kes aga läksid tagasi igavikumaale,on kindlasti juba oma kallite kadunud lähedaste Gigi,Pipi ja Reiska hoole all. Kuigi meie siin oleme kurvad ja igatseme kõigi nende järele,siis Vikerkaare maal on nad õnnelikud ja seal ei ole kurbust ega valu olemas. Praegu aga ootame pilte ja uudiseid väikestest tegelastest ning rõõmustame nende üle,kes on meiega!

Ohtliku relva loomine...

...ehk lugu sellest,kuidas ma esimest korda leiba tegin. Niisiis kasutasin oma vähest vaba aega,et proovida järgi ammu plaanitud leivategu.Esmaspäeval panin juuretise käima.Koguseid polnud antud,aga segasin aineid oma suva järgi.Seejuures käisin poest veel eraldi petti ostmas.Juuretises oli öeldud,et on pett ja ma ei hakanud keefiriga riskima-äkki oleks terve kupatuse sellega ära rikkunud.Kolmapäeva õhtuks oli juuretis siis idee järgi valmis ja sai segatud õpetuse järgi vesi ja pool jahust kokku.See seisis, nagu kästud oli, tänaseni.Täna õhtul sai lõpuks kogu krempel lõplikult valmis miksitud ja veel paariks tunniks järele mõtlema jäetud.Alles seejärel võis hakata mõtlema küpsetamise peale.Kui kogu see ahjukuumuse hookus-pookus ja kolm märgade kätega kokku voolitud pätsi sai plaadile mahutatud ja ahju saadud,sai hakata tulemust ootama.Küpsema pidi 1,5-2 tundi.Vahepeal tuli kasta leibu,et liiga kõva koorik ei tekiks ja ka veenõu pidi ahjus olema.Kõiki nõudeid järgides sai 1,5 tundi küpsetatud ja siis tundus kooriku järgi vaadates,et ehk on valmis.Kogu tegu sai ahjust välja võetud.Jälle tuli leibu niisutada ja rätikuga katta.Veel natuke ootamist ja siis lõikasin esimese tüki.Selleks tuli tõsist jõudu rakendada,sest koorik oli kõigist vastumeetmetest hoolimata jube kõva.Seevastu sisu oli puhta toores! Oehh! Ahi jälle huugama ja kõik jätkus... Veel pool tunnikest seda niisutamise-küpsetamise jama ning taas uuele katsele.Seekord enam lõigata ei õnnestunud. Kirvega oleks ehk saanud mõne killu kätte.See-eest oli mul omast käest võtta kolm ohtlikku viske-või löögirelva.Kui sellisega piki pead saad,siis on kellad!Kui arvestada nende saaduste kõvadust oleks nad võinud võistelda kõige eeskujulikemate telliskividega,kui vaid nende ebakorrektne kuju poleks seganud. Ma arvan,et panen nad kuskile ohutusse kohta hoiule,et nad kurjade inimeste kätte külmrelvaks ei satuks ja remondi edenedes saab neid kasutada naelte seina löömisel või mõne vaheseina mahalõhkumisel näiteks. Kuna tegu on siiski ohtlike esemetega,siis ärge seda kodus järele tehke! Ma luban,et ma ka enam ei tee!

Pildid ka!

Kuna unustasin pildid lisada,proovin seda teha nüüd. Ühel pildil on Kessu 62.tiinusepäeval oma suurt kõhtu demonstreerimas(koerte tiinus kestab keskmiselt 63.päeva) ja teisel pildil kõige vanem corgi Gigi kõige noorema corgi Triinuga.Triinuke on seltskonnas ainuke welsh corgi cardigan,kõik teised on welsh corgi pembroked.

Vanad ja noored corgid.

Käisime 23.10.10. Astridi juures Eesti esimese ja kõige vanema corgiproua Gigi sünnipäeval. Vanake sai 17.aastaseks.Vat see on alles saavutus! Mutike oli oma pesas ja ringi ei tatsanud,aga oli ärkvel ja sai aru küll,et ümberringi käib suur sagimine. Ta oli väga armas oma igivana ja muheda olemisega! Mulle tundubki,et mida kauem on meie koerad meiega elu jaganud,seda kallimaks nad meile saavad. 25.10.10. saabus aga teade,et vana Gigi on lahkunud vikerkaaremaale. Eks tema vanuses oli seda ka iga hetk võinud oodata,aga ikkagi tundub see ootamatu,liiga vara ja nii ebaõiglane. Sügav kurbusetunne valdab sellisel puhul ja mõistusega võtmine ei aita midagi.Aeg aitab ja loomulikult ka teised koerad,kes vajavad tähelepanu iga päev ning pakuvad vastu armastust ja rõõmu sajakordselt.Samal ajal kui väärikas vanadaam lahkus igavikku,hakkasid ilma tulema aga juba uued tillukesed corgilapsed.Kessul (Roosi emme) algas sünnitus. Kuna praeguseks pole protsess veel päris lõpuni jõudnud,ootame uudiseid ja hoiame Kessule kõvasti pöidlaid! Ma väga väga loodan,et kõik läheb hästi nii emmel kui lastel!

Mis pihta,see õpetuseks!

Lubasin endale,et kui selgus lõpuks käes on,siis jagan oma üleelamisi ka blogis.Nüüd siis on see käes. Lugu sellest,kuidas 10-15min.hooletust võib su elu lõplikult segi lüüa. Roosi jooksuka oli mul Riina üheainsa päeva külas.Tuli ta Inglismaalt ja nädala sees,ehk siis tööpäeval.Tormasin töölt koju ja võtsin külalise vastu.Seejärel tuli käia koertega jalutamas(need olid terve päeva eraldi tubades kinni olnud) ja kiirelt süüa teha.Roosil oli siis 17-nes jooksuka päev.Asi polnud enam väga pöörane ja õuest tulles lendasin kohe kööki,et ruttu pizza katta ja ahju saata.See 10-15 minutit jäid koerad lahtiselt ja alguses ka tuterdasid seal köögis jalus.Mingil hetkel märkasin aga,et koeri pole.Tormasin vaatama siis,kus nad on ja mida teevad.Olid nad meie voodis ja Roosi oli jube süüdlasliku näoga igatahes.Mul tekkis kohe halb eelaimus.Ise rehkendasin,et nii äpu tegelase nagu Alfi puhul ehk ei õnnestunud selle aja sees midagi teha(Alf lähened emastele koertele külje pealt ja peale ei hüppa).Ikkagi jäi kahtlus hinge.Ega nii varakult midagi teha ei saa ja koos ma neid tegelikult ka ei tabanud,nii ei hakanud ma ka paanitsema ega teistele seda rääkima.Nüüd siis sai sellest õhtust 3 nädalat ja viisin tüdruku(Roosi siis) ultrahelisse. Tulemus oli üpris ootuspäraselt negatiivne.Alfa oligi just nii äpu,kui ma lootsin!Mul kukkus mitte kivi,vaid terve mägi hinge pealt maha. Ja ära iial ütle iial,et sinuga selliseid asju mitte kunagi ei juhtu! Inimesed on kõigest surelikud ja eksivad ikka.Iseasi,kas sellest ka midagi õpitakse! Kui oleks käivitunud must stsenaarium ja Roosi oleks olnud pihtas-põhjas,oleks see tähendanud katastroofi ja minu tulevikuplaanid oleksid igaveseks peldikust alla lastud.Ja süüdistada poleks kedagi,peale iseenda. Nii,et edasises elus on see õppetund mul kogu aeg meeles ja rumalaid apsakaid sel alal püüan vältida!

04.10. on ülemaailmne loomade päev!

Oma väikese looma Roosi mehelepanekuks käivad juba ettevalmistused.Olen ennast ületanud ja saanud maha kirjaga Soome tulevase peigmehe omanikule ning sealt vastusegi saanud.Küll on imelik see,et saan soome keelsest tekstist täiesti rahuldavalt aru,aga ise kirjutada/rääkida ikkagi ei suuda.Kirjutamine käis siis sõnaraamatu abiga ja võttis üksjagu aega. Nüüd siis vastus käes ja tuleb uuesti see kirjutamise töö ette võtta. Koerandus aga on üks väga hariv ja arendav tegevus! Lisaks sellele,mis ma olen saanud teada corgidest,koeramisest,aretusest,näitustest ja muust sellega seonduvast,olen nüüd ka keelte koha pealt pidanud end täiendama.Hindamatu väärtusega kogu selle hobi juures on aga need inimesed,kellega mul on au olnud suhelda ja kes on õpetanud ja toetanud mind alati. Kuidas ma küll jõuaksin neid ära tänada?!
Niisiis soovime kõigile head loomade päeva ja hoidke oma kullakesi hoolega! Nad on seda täiega väärt!
Lisaks sellele kulub alati argipäeva ära väike naer.Selleks puhuks leidsin täna vanades stendile mõeldud materjalides laheda killu.
Pärast tunniajalist hamba tõmbamist lõi hambaarst käega ja ütles "las vedur tõmbab su hammast,mina ei saa kätte!"
Nädala pärast arst kohtas õnnetut patsienti,kelle suus polnud ühtegi hammast.
"Doktor,ma tegin,nagu te ütlesite.Sidusin selle hamba rongi viimase vaguni külge!"
"Noh,ja mis siis juhtus?"
"Kolm vagunit tuli rööbastelt maha!"
"Aga hambad?"
"Jaamaülem lõi sisse!"

Ongi aeg lõpetada! meie pahur vanurist küülik nõuab süüa ja corgid tahavad välja. Ja homme tuleb Riina külla! Õunakook on juba valmis ning homme ehitan ka ühe pizza.Seentega!