Õudukad

Niisiis algas Haapsalus jälle jubekino aeg.Mind see suurt ei puuduta,kuna olen taibanud,et mõned raamatud võivad tunduvalt vingema õuduka-kaifi anda. Esimene raamat,mis ma tituleeriks hardcore-horrori tipuks on muidugi A.Solženitsõni "Gulagi arhipelaag".Suutsin hulk aastaid tagasi lugeda läbi esimese osa ja pole siiani tihanud teist osa käsile võtta. Igal juhul on seda lugedes psühhotrauma igaveseks garanteeritud! tegelt ka,ei soovita nõrganärvilistele niisugust kirjatükki(kusjures,mina olen veel küllaltki tugeva närviga ses osas)!Täna siis sai läbi Hans Fallada raamat "Joomar".Ka tõeline õudusklassika.Kõige õudsam on nende raamatute juures see,et need on kirjutatud reaalsete inimeste elude põhjal.Õudusfilm on üldjuhul kellegi elava fantaasia vili,aga nendes lugudes kirjeldatakse päris inimeste läbielamisi. Selle viimatise kirjatüki pistaks nii mõnelegi pihku ja soovitaks lugeda. Mõtlemisainet saaks sealt kuhjaga. Hans Fallada kirjutistega olin ma aga tuttav juba lapsepõlves.Ta nimelt kirjutas väga omamoodi kunst-muinasjutte ja tal oli suurepärane fantaasia ja kirjutamisoskus.Mulle väga istusid need jutud! Siiani polnud mul aimugi,et ta on kirjutanud rohkem täiskasvanutele ja üsnagi tõsitel teemadel. Nüüd on mul juba uus raamat sihikul (samuti ajalooline tõsielu stoori).See on taaskord Riho soovitatud Raimond Kaugveri "Kirjad laagrist".Paistab,et meil on sarnane maitse kirjanduse koha pealt! Ootan huviga,mida Kaugver sai nõukaaja tsensuuri tingimustes sellest ajast kirja panna nii,et sellel ka raamatuna ilmuda lubati!