Siiru-viiruline aastalõpp.

Viimase kuu ajaga on juhtunud igasugu asju,aga pole aega kirja panna ja hiljem ei tundu enam asi uudne aja huvitav.Mõned seigad lähevad aga lihtsalt meelest.Kogu aasta märgusõnaks võiks olla stress,ekstreemne ilm ja masu. Tööl oli lõpupoole tegemist aruannetega,millest üks ei tahtnud kuidagi klappima hakata.See pani mind mõtlema,et aitab sellest tööst!Ma olin nii meeletult väsinud ja tüdinud ja pidevalt pealepressivad uued nõudmised+ebakindlus tuleviku suhtes võtavad igasuguse eluisu ära.Järgmine aasta aga tundub lausa nutune töö osas olevat. Tervis on ka järjest näkku peksnud ja ka see ei lahene ilmselt iialgi,samas selleks et end kuidagi üldse töökorras hoida,peab nägema kurja vaeva ja maksma hiigelsummasid. Rihol on sõjaväes topeltkoormus olnud,mis nüüd tublisti tunda annab.Nimelt viimasel metsaretkel saadud kerge külmetus pole paari nädala jooksul hoolimata kõpitsemiset paranenud ning arenes jõulupuhkuselt naastes tõsiseks haiguseks.Nii,et nüüd on poiss lamaval režiimil ja neelab antibiootikume.Hea,et ta sai vähemalt jõulud kodus normaalselt veeta! peagi aetakse nad taas paariks nädalaks metsa õppustele ja ei usu,et nii ruttu peale põdemist see head talle teeb!Kadri on veel mõned päevad kodus ja läheb siis tagasi Tartusse.Eksamisess algab!Kodus tegeleb ta päevade viisi tuupimisega. Peale seda ei tea,millal ta jälle koju saab. Vähemalt on ta enam-vähem sel talvel terve olnud.Jõulukingiks torkasin talle ka seagripi komponendiga gripivaktsiini naha vahele. Ehk ei jaga ta siis laudas notsudele taudi laiali.Mehest pole mõtet üldse rääkidagi,see on lihtsalt nii masendav!Uued kohustused töökohal ajavad mitte ainult teda,vaid ka mind hulluks. Ja meie remont ei lõpe vist kunagi... Nüüd siis on meil uus mure juures Alfi näol.Vaene poiss on haige. Novembris kuses ta esimest korda ohjeldamatult verd.Antibiootikumidega sai asi korda,kuu aega hiljem kordus kõik taas.Nüüd selgus analüüsidest,et kuses on veri ja see ollus,millest tekivad kivid.Homme tuleb teha veel uuringuid ja siis saab ehk ka diagnoosi kinnitada. Kardetavasti ei tule sealt midagi head ja ka prognoos pole kiita.Sellest tuleb veel kõvasti südamevalu mulle ja kannatusi Alfile!Krt!Ta on ju alles 5 aastane!Miks minu koertad on alati puudega! See südamerike on niigi meid kogu aeg stressis hoidnud ja paistab,et hoopis teine haigus viib ta meilt ära.Nii nagu see oli ka mu eelmise koera puhul. kuna minul alati jopastab,siis ma ei julge mõeldagi,mis Roosi poegimisega võib veel kaasneda. Ma lihtsalt ei ela seda kõike enam üle.Ja ma ei tea,kas ma julgeks veel riskida kunagi kutsika võtmisega. Kuigi üha rohkem terendab mul silme ees üks blue merle cardigan. Aga eks unistada võib ju ikka.Elu ei peagi tore olema.Kannatustest ja õnnetustest piisab täiesti,et inimesi pidevas tegevuses hoida! Loodan siiski ,et uus aasta tuleb helgem.Vastupidisele mõtlemine oleks lihtsalt liiga õudne. Eelkõige soovin oma lähedastele ja sõpradele tervist ja raudseid närve! Soovin ka vähem stressi ja rohkem aega! Siis ehk tundub elugi helgem! Ja veel mälestan kallist kadunukest-Eesti krooni.

Kuidas olla kui ei oska enam olla?

Mida teha kui kõik su elus hakkab aeglaselt,aga vääramatult kokku varisema?Mida teha,kui enam ei taha olla,aga peab? Mis siis kui hirm rõhub üha kõvemini ja kasvab öötundidel üle paanikaks?Aga kui see on röövinud une ja väsimus võtab viimsegi jõu? Kui tundub,et tulevikku ega lootust ei ole? Siis ma ei ootagi enam neile küsimustele vastuseid,sest need võivad olla veelgi õudsemad.Siis hoiavad mind elus veel minu koerad ja kohusetunne.Oh jaa! Ärge alahinnake kohusetunnet oma kallite lähedaste osas! Sa püsid kasvõi nii et veri ninast välja,aga sa ei tee neile haiget oma allaandmise ja loobumisega.Ilmselt ongi just see salarelvaks,miks väljakannatamatutest või lootusetutest olukordadest inimesed eluga välja tulevad! Alati võidakse ka öelda,et kellelgi kusagil on veel halvem.Kindlasti ongi,aga see ei muuda minu tuju kuidagi paremaks.Ega see pole mingi jubedate situatsioonide olümpia,kus võidab see,kes kannatab surnuks!Neid on läbi aegade juba piisavalt olnud ja on ka edaspidi. Ma tahaks lihtsalt,et see kõik juba laheneks.Parem õudne lõpp kui lõputu õudus!