Suur Sügis

Viimatine postitus sai tehtud kevadel,kui kõik ärkas ja õhk oli lootust täis.Märkamatult ja kiires tempos on möödunud nii kevad kui suvi ja peagi saab ka sügise aeg läbi.Praegune ilm on nii klassika kui üldse võib-sajab vihma ja on hall ning masendav Kadripäev. Palju õnne kõigile Kadridele ja eriti mu lemmik-Kadrile seal Tartus! :) Kuigi juhtunud on vahepeal palju,püüan meenutada olulisimat.Meie kõige suurem sündmus oli Roosi esimene pesakond,kes sündis 14.juunil 2011.Kunagi peaks kirjutama pikemalt ja piltidega kogu nende kasvamise ja ilma sündimise loo ka.Praegu pole selleks aega.Ja millal seda üldse niiväga oleks.Aga ma väga tahaks.Kuus kutsikat olid terved ja kosusid hästi.Üks sündis vaiksena ja oli teistest ligi poole väiksem. Selle lapsukese nimeks pani Lembit...ah,ma ei ütle parem! See imepisike tüdruk meenutas väga Roosit.Hiljem selgus,et terve see pesakond (v.a. üks poiss) ongi Roosi moodi. Jah,isa Lucal polnud seekord sõnaõigust ja emme kujundas kogu pere oma näo järgi! :D Nii mööduski terve suvi titekarja kantseldades.Nüüd on kõik uutes kodudes ja minul käivad vahel ikka igatsushood peal.Teine suur ja totaalselt pöördumatu sündmus oli Lembitu isa haigestumine ja lõplikult voodihaigeks jäämine. kuna kodus üksi hooldada töö kõrvalt pole kellelegi jõukohane,siis tuli teha raske otsus ja vana hooldekodusse panna. See oli tõesti raske ja šokeeriv kõigile.Paraku leidus üks latatra,kes valgustas ka vanapapit tema olukorrast ja võttis temalt viimase lootuse kunagi koju tagasi pöörduda.Nii palju taktitunnet ju oleks võinud ola,et jätta inimesele usk,et ta on raviks toodud haiglasse,kus on suurepärane personal ja tingimused.Mõistus oli ju vanal korras enam-vähem hoolimata sellest,et ta keha enam teda ei teeninud! Heade inimestega ei tohiks nii minna,aga ikkagi läheb.Minu vanaemaga läks ka.Selle eest me põleme kõik kord põrgus! Kogu selle õnnetuse jätkuks tuli vastu võtta vältimatu otsus müüa "Extra" korter maha. Keegi ei jaksa seda talvel miinimumpalgaga ülal pidada lihtsalt ja üksi hiiglasliku 4-toalisse elama jääda pole ka mõistlik.Niisiis pole Lembitul ja kogu nende suguseltsil enam seda ühendavat lapsepõlve kodu,kus kogu suurearvuline pere jõulude ja sünnipäevade ajal kogunes.Kõik see asi hakkas lagunema juba peale Lembitu ema surma.Tema oli see,kes hoidis traditsioone elus ning hoolitses kõige eest ja mäletas kõike. November ongi vist õige aeg meenutada kõiki kalleid inimesi,kes on meie elus olnud ja jäädavalt lahkunud. Mida vanemaks me saame,seda rohkem on meil neid,keda meenutada.Läheb veel aastaid ning siis oleme me ise need,keda meenutatakse.Kui me seda väärt oleme muidugi. Sügis tõi minu ellu veel suuri asju ja pikaaegseid täide viidud otsuseid.Mina olen ikka üks pika vinnaga tüüp.Ma võin mõnda mõtet või unistust kanda endas vaikselt aastaid või isegi aastakümneid enne kui tekib see äratundmine,et nüüd on õige aeg.Sel sügisel saabus minu õige aeg minna autokooli. Nüüdseks olen jõudnud ka esimeste paanikahogudeni,et õiget aega sai liiga kaua oodatud ja olen liiga vana selle unistuse realiseerimiseks.Õppimine tundub topelt-raskem võrreldes noorusega ja isesisvalt sõitmine liikluses paistab utoopilise uitmõttena. Kõigest hoolimata on minus veel üks loom-iseloom! Ja see sunnib mind edasi trügima kõigest hoolimata! Lembit mölises küll,(kui kurtsin,et ei saa hästi hakkama),et mis sa siis ronisid sinna ja eks jäta siis pooleli.Mina vastasin,et selles me erinevus ongi,et sina jätaksid pooleli ja mina mitte.Küllap hiljem on näha,kas see vaev tasus ennast ära! Suureks (ja kulukaks) otsuseks sai ka oma pooltühi "sahtel" hambaarstil ära täita lasta ja mõned kihvad ära lappida peale selle.Nüüd on ka sellest osa korras ja osa veel ees ootamas.See puurimise osa ei meeldi mulle üldsegi,aga tuleb ära kannatada. Siis ehk peavad mu hambajäänukid veel mõnda aega vastu ja ma ei pea minema mannapudrule ja saiasisule üle. Ah jaa! Vahepeal sain ka aasta vanemaks,mis aasta-aastalt rõõmustab üha vähem ja üritus tundub aina vähemolulisem. Täielik ime oli Kadri tehtud Haapsalu sall. Vot on ikka tõeline kunst! Muidugi oli võrratult lahe kohtuda taas sõpradega.Viimasel aastal on jäänud meie kokkusaamised aina harvemaks.Ilmselt on kõigil palju tööd ja väsimus murrab ka.Lisaks pole väheoluline seegi fakt,et mõned mu sõbrantsid täidavad ka vanaema austusväärset rolli. Seleks korraks vast aitab ja mine tea,millal taas midagi kirja panen!

On kevad!

Lõpuks pööras see külm ja tuuline väär-aastaaeg ka kevadeks.Õues on soe ja päikeseline.Ega seda küll kauaks jagu-nädala teisest poolest läheb jälle tavapäraselt tatiseks tagasi.Pühapäeval käisime emadepäeva puhul Tallinnas.Lembitu emal oli ka sünni aastapäev.Suguselts kogunes taaskord kalmistule ja hauad said kõik korda ja värsked lilled peale.Lisaks veel ilus päev lähedaste seltsis värskes õhus.:) Hiljem maabusin ma oma ema juurde ja istusime ning lobisesime emaga rikkaliku söögilaua ääres.Küll tema võib seda nämmi ikka ette anda!Ma ise võtsin ka ju üht-teist kaasa.Roosi tunneb end üle nädala juba kehvasti.Hommikul iiveldab ja isu on ka vilets ja valikuline. 13.05.11.(reedel!) on tal ultraheli uuring kirjas.Siis saame lõpuks teada,kas midagi toimub ta sees või kujutame me kõik seda omale ette.Murelikuks teeb see,et kennelnimest pole kuulda kippu ega kõppu.Kodukat ei saa plaani enne seda üldse võttagi.Mõni päev veel! Uudishimu ajab hulluks! Piltidel on näha,kuidas kulgeb Aeg. Ühel neist on Lembit oma isaga kalmistult tulemas,teisel minu ema ja kolmandal metsaalune sinililledega,mille õitsemise aeg selleks korraks läbi hakkab saama.

Õudukad

Niisiis algas Haapsalus jälle jubekino aeg.Mind see suurt ei puuduta,kuna olen taibanud,et mõned raamatud võivad tunduvalt vingema õuduka-kaifi anda. Esimene raamat,mis ma tituleeriks hardcore-horrori tipuks on muidugi A.Solženitsõni "Gulagi arhipelaag".Suutsin hulk aastaid tagasi lugeda läbi esimese osa ja pole siiani tihanud teist osa käsile võtta. Igal juhul on seda lugedes psühhotrauma igaveseks garanteeritud! tegelt ka,ei soovita nõrganärvilistele niisugust kirjatükki(kusjures,mina olen veel küllaltki tugeva närviga ses osas)!Täna siis sai läbi Hans Fallada raamat "Joomar".Ka tõeline õudusklassika.Kõige õudsam on nende raamatute juures see,et need on kirjutatud reaalsete inimeste elude põhjal.Õudusfilm on üldjuhul kellegi elava fantaasia vili,aga nendes lugudes kirjeldatakse päris inimeste läbielamisi. Selle viimatise kirjatüki pistaks nii mõnelegi pihku ja soovitaks lugeda. Mõtlemisainet saaks sealt kuhjaga. Hans Fallada kirjutistega olin ma aga tuttav juba lapsepõlves.Ta nimelt kirjutas väga omamoodi kunst-muinasjutte ja tal oli suurepärane fantaasia ja kirjutamisoskus.Mulle väga istusid need jutud! Siiani polnud mul aimugi,et ta on kirjutanud rohkem täiskasvanutele ja üsnagi tõsitel teemadel. Nüüd on mul juba uus raamat sihikul (samuti ajalooline tõsielu stoori).See on taaskord Riho soovitatud Raimond Kaugveri "Kirjad laagrist".Paistab,et meil on sarnane maitse kirjanduse koha pealt! Ootan huviga,mida Kaugver sai nõukaaja tsensuuri tingimustes sellest ajast kirja panna nii,et sellel ka raamatuna ilmuda lubati!

Kuidas tappa kala?

Täna suri meie akvaariumi kõige suurem kala haisäga.Ja see polnud mitte nõrganärvilistele sobiv vaatemäng. Oli küll "kõigest" kala,aga tema kannatusi nähes hakkas isegi minul halb. Töölt tulles avastasin,et viimasel ajal mingi salapärast tõbe (parasiidid või seennakkus ilmselt)põdenud kala oli end pressinud laavakivimist kivikoopasse ja sinna totaalselt kinni jäänud.Teadagi hakkab umuksis kala rabelema ja ajab uimed laiali.See muidugi mitte ei parandanud asja vaid ajas hullemaks,tegelikult lausa lootusetuks.Kõigepealt üritasin teda õrnalt tagurdama ajada,aga siis veendusin ürituse lootusetuses.Kala oli juba enne end korralikult katki rabelenud(tal pole kaitsvat soomust vaid kaitsetu õrn nahk).Laavakivim on ju nagu liivapaber kare.Tõstsin siis õnnetu koos kiviga välja ja viisin kraanikaussi.Katsed abistada tegid kõik palju halvemaks.Loomake oli lõpuks täiesti räsitud ja verd juba tilkus.Mul Hakkas Paha. Ja kohutavalt kahju temast. Pidin midagi otsustama.Niimoodi ei saanud teda piinlema jätta ju! Kusagilt meenus variant kuidas hukata kala. Nii ma siis tegingi.Tõstsin surija sügavkülma,kus ta kiiresti kustus.Hiljem sai külmunud laibakese juba kivirahnu seest välja õngitseda. Hai oli meie akva vanim asukas.Pakun,et oma 7 aastat võis ta küll meil elada.Järgmine vanuselises järjekorras on vana isane ancistrus,kes sai just järjekordselt isaks.Vanamees on muidu riiakas ja ülbe tüüp,aga lõimetist "haub" ja hooldab just tema.Lapsukeste emme ujub rõõmsalt ringi ega tunne vähimatki huvi järeltulijate vastu. Minul on aga taas mure,kuhu kõik need noored ancud panna.Kuna täiskasvanud kalad on väga territoriaalse ja teiste sugulaste suhtes sallimatu käitumisega,siis ühte akvasse neid üle 1-2 ei saa jätta.Mul on niigi tema eelmisest pesakonnast üks poeg ja tütar(kes on ka praeguste laste ema) kaelas.Ära anda oleks ehk saanudki,aga nende kättesaamine on väga komplitseeritud.Anatoomiliste eripärade tõttu ei saa neid kahvaga püüda ja taimi täis ning sisustatud akvast mingi anumaga välkkiiret hästi peituvat kala püüda on võimatu missioon. Aga las lapsed kasvavad,küll nad kuskile ikka ära saab anda!

Sadness

On 08.märts,rahvusvaheline naistepäev,vastlapäev,Merka sünna ja minu ämma 3.-s surma-aastapäev.Kõikvõimalikud tähtpäevad on mahutatud ühele päevale nagu oleks ka selles osas masu.Masu on tõepoolest meie tähtpäevades,sest vabu päevi nendega seoses lubatakse ikkagi häbematult vähe.Kunagi oli vähemalt naistepäev kalendris punaselt ja see oli suur püha koos vaba päevaga(mida naistel just kõige enam napib).Kuna aga kapitalistlik ühiskond seisab enamaltjaolt naiste odavtööjõu najal,siis enam sellist priiskamist lubada ei saa. Aga tegelikult ei olnud mu kurbus üldse sellega seotud. Ma pole vihane vaid mu sees sügaval asub mingi seletamatu ja rõhuv kurbus.Tegevuses olles on üsna ok,aga nii kui tekib kuskil paus,vallutab ta mind taas.Koos pealetükkivate pisaratega.Mina Ei Nuta. Never-ever.See oleks nõrkuse tunnus ja tähendaks murdumist(ning hiljem mitmepäevast täielikku "augus" olemist ning hommikul peavalu millegipärast.Ma tean,kunagi sai lollile tungile nutta järele antud.)Keegi väitis kunagi,et peale peatäit ulgu hakkab kergem.Reaalne kogemus on täiesti vastupidine-läheb hullemaks ja halvemal juhul ei saa tükk aega enam sellest "tsüklist" välja.Pealegi teeb ulgumine uniseks,aga molutada pole aega kellelgi tänapäeval. 05.-06.03.11. olin koertega näitusel See oli nüüd viimane kord väga pikaks ajaks ilmselt.Eriti halb on,et meil ei õnnestunud saada ka SERT'i. Niisugused olid kohtunike hinnangud ja midagi pole parata.Vähemalt olid võitjad seda au väärt.Sinnul ja Laceyl olid suurepärased hetked neil näitustel.Bruno saavutas aga tõelise täiuse-tema on nüüd Eesti chempion! Ja selle üle on meil küll hea meel.Vähemalt midagi läks hästi! Oma tänud ja tervitused saadaksin aga hoopis vanahärra Buttele,kes tegi meid mõlemat näituseringis uhkeks ja õnnelikuks oma reipa ja elurõõmsa esinemisega.See päästis päeva! Minu õrn,armas ja hea väike Roosike aga jääb ootama paremaid aegu. Ainuüksi temale otsa vaadates tuleb naeratus näole. Ja Alfa on läinud samuti aastatega aina paremaks kuigi vana Reiska teatud iseloomujooni päris ära ei peida,aga midagi peab ju pojal ka isast olema! Kogu selle "blue" olemise juurde sobib nagu rusikas silmaauku Hurts'i laul "Wonderful Life".Selle loo pealkiri kõlab nii vastandlikult loo melanhoolse meeleolu juures.Täpselt nagu mu praegune enesetunne ongi. http://www.youtube.com/watch?v=1TB1x67Do5U&feature=rec-LGOUT-exp_fresh+div-1r-1-HM

Valehäire?

Roosi on meid kõiki kenasti tillitanud vist.Tema kasukast pole enam teab mis palju järel,aga seda karva langeb ikka nagu loogu.Mu riided ja elamine on pidevalt täisvillased. Kogu selle asja juures aga ei kiirusta ta sugugi jooksuka algusega.Nagu proffid mind valgustasid,siis selleks pidulikuks ajaks pidavat tibi omale uue uhke kasuka selga saama.Arvestades praeguse langevate karvade hooaja jätkumisega,pole seda uut kasukat veel silmapiirilgi mitte. A no me ootame aina edasi! Ükskord ta tuleb niikuinii! Murelikuks teeb mind selle edevuse laada juures jätkuvalt käre-külm ilm ja see,et noor daam poolpaljalt ringi laseb. Paha-paha!

Kiireks kisub!

Nüüd on see kohe varsti käes! Roosi hakkas sel nädalal karva ohjeldamatult maha viskama ja ka tihedasti väljas sirtsutama.see tähendab,et minu ajakavad lähevad tõenäoliselt kõik kassi saba alla.Roosi alustab oma jooksukat ilmselgelt varem.Kohe palju varem.Nüüd jookseme siis ajaga võidu-ussirohi on antud ja vaktsiin 08.02.2011. ennetähtaegselt ka arsti juures kirja pandud.Kui see tehtud,siis jääb oodata jooksukat ennast ja sellega siis tuleb plaani võtta herpese vaktsiin,proge-test ja reis üle lahe Soome poole.Luca ja Roosi pulmapäev koidab... Ei tea,kas pulmakleidi jõuab veel tellida?( :D)Mõned pisiasjad on küll veel lahtised.Näiteks,et kuidas ma töölt ära saan,kui nädala sees vaja minna ja minu kui algaja puhul on veel neid uusi ja hirmutavaid tegureid. Eks siis saab näha,kui aeg käes,sest ette ei saa midagi planeerida,kui pole teada,millal asi toimuma saab. Vähemalt saab remont ehk selleks ajaks lõpetatud.Tapeet on seinas ja parkett maas.Liistude panek just toimub ja mõned pisitegemised jäävad peale seda veel.Siis saab hakata edasi mööbli peale mõtlema. Nii ja nüüd pean veel ületama kaelamurdva raskuse keelebarjääri näol ning kirjutama Luca emmele Annele. Teeme Lucale siis toreda üllatuse pruudi varasema saabumise plaaniga. Aga äkki ma siiski kiirustasin ja oleks võinud Roosil olla veel natuke õnnelik laps kodus? Küll neil koertel saab see muretu aeg ruttu läbi! Alles see pisike putukas saabus me koju,nüüd on ta aga juba suur tüdruk ja valmis ise emaks saama. Ja ta on nii lõpmata ilus ja armas praegu magades mu laia voodi peal pikalt välja sirutunult ...