Suur Sügis

Viimatine postitus sai tehtud kevadel,kui kõik ärkas ja õhk oli lootust täis.Märkamatult ja kiires tempos on möödunud nii kevad kui suvi ja peagi saab ka sügise aeg läbi.Praegune ilm on nii klassika kui üldse võib-sajab vihma ja on hall ning masendav Kadripäev. Palju õnne kõigile Kadridele ja eriti mu lemmik-Kadrile seal Tartus! :) Kuigi juhtunud on vahepeal palju,püüan meenutada olulisimat.Meie kõige suurem sündmus oli Roosi esimene pesakond,kes sündis 14.juunil 2011.Kunagi peaks kirjutama pikemalt ja piltidega kogu nende kasvamise ja ilma sündimise loo ka.Praegu pole selleks aega.Ja millal seda üldse niiväga oleks.Aga ma väga tahaks.Kuus kutsikat olid terved ja kosusid hästi.Üks sündis vaiksena ja oli teistest ligi poole väiksem. Selle lapsukese nimeks pani Lembit...ah,ma ei ütle parem! See imepisike tüdruk meenutas väga Roosit.Hiljem selgus,et terve see pesakond (v.a. üks poiss) ongi Roosi moodi. Jah,isa Lucal polnud seekord sõnaõigust ja emme kujundas kogu pere oma näo järgi! :D Nii mööduski terve suvi titekarja kantseldades.Nüüd on kõik uutes kodudes ja minul käivad vahel ikka igatsushood peal.Teine suur ja totaalselt pöördumatu sündmus oli Lembitu isa haigestumine ja lõplikult voodihaigeks jäämine. kuna kodus üksi hooldada töö kõrvalt pole kellelegi jõukohane,siis tuli teha raske otsus ja vana hooldekodusse panna. See oli tõesti raske ja šokeeriv kõigile.Paraku leidus üks latatra,kes valgustas ka vanapapit tema olukorrast ja võttis temalt viimase lootuse kunagi koju tagasi pöörduda.Nii palju taktitunnet ju oleks võinud ola,et jätta inimesele usk,et ta on raviks toodud haiglasse,kus on suurepärane personal ja tingimused.Mõistus oli ju vanal korras enam-vähem hoolimata sellest,et ta keha enam teda ei teeninud! Heade inimestega ei tohiks nii minna,aga ikkagi läheb.Minu vanaemaga läks ka.Selle eest me põleme kõik kord põrgus! Kogu selle õnnetuse jätkuks tuli vastu võtta vältimatu otsus müüa "Extra" korter maha. Keegi ei jaksa seda talvel miinimumpalgaga ülal pidada lihtsalt ja üksi hiiglasliku 4-toalisse elama jääda pole ka mõistlik.Niisiis pole Lembitul ja kogu nende suguseltsil enam seda ühendavat lapsepõlve kodu,kus kogu suurearvuline pere jõulude ja sünnipäevade ajal kogunes.Kõik see asi hakkas lagunema juba peale Lembitu ema surma.Tema oli see,kes hoidis traditsioone elus ning hoolitses kõige eest ja mäletas kõike. November ongi vist õige aeg meenutada kõiki kalleid inimesi,kes on meie elus olnud ja jäädavalt lahkunud. Mida vanemaks me saame,seda rohkem on meil neid,keda meenutada.Läheb veel aastaid ning siis oleme me ise need,keda meenutatakse.Kui me seda väärt oleme muidugi. Sügis tõi minu ellu veel suuri asju ja pikaaegseid täide viidud otsuseid.Mina olen ikka üks pika vinnaga tüüp.Ma võin mõnda mõtet või unistust kanda endas vaikselt aastaid või isegi aastakümneid enne kui tekib see äratundmine,et nüüd on õige aeg.Sel sügisel saabus minu õige aeg minna autokooli. Nüüdseks olen jõudnud ka esimeste paanikahogudeni,et õiget aega sai liiga kaua oodatud ja olen liiga vana selle unistuse realiseerimiseks.Õppimine tundub topelt-raskem võrreldes noorusega ja isesisvalt sõitmine liikluses paistab utoopilise uitmõttena. Kõigest hoolimata on minus veel üks loom-iseloom! Ja see sunnib mind edasi trügima kõigest hoolimata! Lembit mölises küll,(kui kurtsin,et ei saa hästi hakkama),et mis sa siis ronisid sinna ja eks jäta siis pooleli.Mina vastasin,et selles me erinevus ongi,et sina jätaksid pooleli ja mina mitte.Küllap hiljem on näha,kas see vaev tasus ennast ära! Suureks (ja kulukaks) otsuseks sai ka oma pooltühi "sahtel" hambaarstil ära täita lasta ja mõned kihvad ära lappida peale selle.Nüüd on ka sellest osa korras ja osa veel ees ootamas.See puurimise osa ei meeldi mulle üldsegi,aga tuleb ära kannatada. Siis ehk peavad mu hambajäänukid veel mõnda aega vastu ja ma ei pea minema mannapudrule ja saiasisule üle. Ah jaa! Vahepeal sain ka aasta vanemaks,mis aasta-aastalt rõõmustab üha vähem ja üritus tundub aina vähemolulisem. Täielik ime oli Kadri tehtud Haapsalu sall. Vot on ikka tõeline kunst! Muidugi oli võrratult lahe kohtuda taas sõpradega.Viimasel aastal on jäänud meie kokkusaamised aina harvemaks.Ilmselt on kõigil palju tööd ja väsimus murrab ka.Lisaks pole väheoluline seegi fakt,et mõned mu sõbrantsid täidavad ka vanaema austusväärset rolli. Seleks korraks vast aitab ja mine tea,millal taas midagi kirja panen!