Kuidas tappa kala?

Täna suri meie akvaariumi kõige suurem kala haisäga.Ja see polnud mitte nõrganärvilistele sobiv vaatemäng. Oli küll "kõigest" kala,aga tema kannatusi nähes hakkas isegi minul halb. Töölt tulles avastasin,et viimasel ajal mingi salapärast tõbe (parasiidid või seennakkus ilmselt)põdenud kala oli end pressinud laavakivimist kivikoopasse ja sinna totaalselt kinni jäänud.Teadagi hakkab umuksis kala rabelema ja ajab uimed laiali.See muidugi mitte ei parandanud asja vaid ajas hullemaks,tegelikult lausa lootusetuks.Kõigepealt üritasin teda õrnalt tagurdama ajada,aga siis veendusin ürituse lootusetuses.Kala oli juba enne end korralikult katki rabelenud(tal pole kaitsvat soomust vaid kaitsetu õrn nahk).Laavakivim on ju nagu liivapaber kare.Tõstsin siis õnnetu koos kiviga välja ja viisin kraanikaussi.Katsed abistada tegid kõik palju halvemaks.Loomake oli lõpuks täiesti räsitud ja verd juba tilkus.Mul Hakkas Paha. Ja kohutavalt kahju temast. Pidin midagi otsustama.Niimoodi ei saanud teda piinlema jätta ju! Kusagilt meenus variant kuidas hukata kala. Nii ma siis tegingi.Tõstsin surija sügavkülma,kus ta kiiresti kustus.Hiljem sai külmunud laibakese juba kivirahnu seest välja õngitseda. Hai oli meie akva vanim asukas.Pakun,et oma 7 aastat võis ta küll meil elada.Järgmine vanuselises järjekorras on vana isane ancistrus,kes sai just järjekordselt isaks.Vanamees on muidu riiakas ja ülbe tüüp,aga lõimetist "haub" ja hooldab just tema.Lapsukeste emme ujub rõõmsalt ringi ega tunne vähimatki huvi järeltulijate vastu. Minul on aga taas mure,kuhu kõik need noored ancud panna.Kuna täiskasvanud kalad on väga territoriaalse ja teiste sugulaste suhtes sallimatu käitumisega,siis ühte akvasse neid üle 1-2 ei saa jätta.Mul on niigi tema eelmisest pesakonnast üks poeg ja tütar(kes on ka praeguste laste ema) kaelas.Ära anda oleks ehk saanudki,aga nende kättesaamine on väga komplitseeritud.Anatoomiliste eripärade tõttu ei saa neid kahvaga püüda ja taimi täis ning sisustatud akvast mingi anumaga välkkiiret hästi peituvat kala püüda on võimatu missioon. Aga las lapsed kasvavad,küll nad kuskile ikka ära saab anda!

Sadness

On 08.märts,rahvusvaheline naistepäev,vastlapäev,Merka sünna ja minu ämma 3.-s surma-aastapäev.Kõikvõimalikud tähtpäevad on mahutatud ühele päevale nagu oleks ka selles osas masu.Masu on tõepoolest meie tähtpäevades,sest vabu päevi nendega seoses lubatakse ikkagi häbematult vähe.Kunagi oli vähemalt naistepäev kalendris punaselt ja see oli suur püha koos vaba päevaga(mida naistel just kõige enam napib).Kuna aga kapitalistlik ühiskond seisab enamaltjaolt naiste odavtööjõu najal,siis enam sellist priiskamist lubada ei saa. Aga tegelikult ei olnud mu kurbus üldse sellega seotud. Ma pole vihane vaid mu sees sügaval asub mingi seletamatu ja rõhuv kurbus.Tegevuses olles on üsna ok,aga nii kui tekib kuskil paus,vallutab ta mind taas.Koos pealetükkivate pisaratega.Mina Ei Nuta. Never-ever.See oleks nõrkuse tunnus ja tähendaks murdumist(ning hiljem mitmepäevast täielikku "augus" olemist ning hommikul peavalu millegipärast.Ma tean,kunagi sai lollile tungile nutta järele antud.)Keegi väitis kunagi,et peale peatäit ulgu hakkab kergem.Reaalne kogemus on täiesti vastupidine-läheb hullemaks ja halvemal juhul ei saa tükk aega enam sellest "tsüklist" välja.Pealegi teeb ulgumine uniseks,aga molutada pole aega kellelgi tänapäeval. 05.-06.03.11. olin koertega näitusel See oli nüüd viimane kord väga pikaks ajaks ilmselt.Eriti halb on,et meil ei õnnestunud saada ka SERT'i. Niisugused olid kohtunike hinnangud ja midagi pole parata.Vähemalt olid võitjad seda au väärt.Sinnul ja Laceyl olid suurepärased hetked neil näitustel.Bruno saavutas aga tõelise täiuse-tema on nüüd Eesti chempion! Ja selle üle on meil küll hea meel.Vähemalt midagi läks hästi! Oma tänud ja tervitused saadaksin aga hoopis vanahärra Buttele,kes tegi meid mõlemat näituseringis uhkeks ja õnnelikuks oma reipa ja elurõõmsa esinemisega.See päästis päeva! Minu õrn,armas ja hea väike Roosike aga jääb ootama paremaid aegu. Ainuüksi temale otsa vaadates tuleb naeratus näole. Ja Alfa on läinud samuti aastatega aina paremaks kuigi vana Reiska teatud iseloomujooni päris ära ei peida,aga midagi peab ju pojal ka isast olema! Kogu selle "blue" olemise juurde sobib nagu rusikas silmaauku Hurts'i laul "Wonderful Life".Selle loo pealkiri kõlab nii vastandlikult loo melanhoolse meeleolu juures.Täpselt nagu mu praegune enesetunne ongi. http://www.youtube.com/watch?v=1TB1x67Do5U&feature=rec-LGOUT-exp_fresh+div-1r-1-HM